Päevaliiliad ja nende kasvatamine

Ajaloost

Päevaliiliate kasvatamisega on tegeletud juba aastatuhandeid. Alguse sai see Aasiast, peamiselt Hiinast. Esimene kirjalik päevaliiliate mainimine pärineb väidetavalt aastast 2697 eKr Hiinast. Juba siis nautis kohalik rahvas päevaliiliaid nii ilu- kui ka ravimataimena. Päevaliiliaid kasutati samuti toiduna. 16. sajandi alguseks oli päevaliilia jõudnud ka Euroopasse. Carl von Linné avaldas 1753. aastal tänaseni kehtiva klassifitseetimissüsteemi, kus ta paigutas päevaliiliad (Hemerocallis) liilialiste sugukoda (Liliaceae). 1985. aastst paigutatakse päevaliiliad aga päevaliilialiste (Hemerocallidaceae) sugukonda.

Aastaid 1700-1900 võiks iseloomustada kui taimede "küttimise" ajastut. Sel ajal korraldati lugematu hulk uurimisretki uute päevaliilialiikide avastamiseks ja hankimiseks. Ernest Wilson, George Forrest ja Joseph Rock tõid Euroopasse ja Ameerikasse palju uusi päevaliiliate liike. 1900. aastaks oli Läände jõudnud vaid pool tänapäeval tuntud liikidest.

Arlow Burdette Stout (1876-1957) töötas New Yorgi Botaanikaias 1911-1948. Ta on saanud üle 50 000 päevaliilia hübriidi. Väga range valiku tulemusena on ta aretanud üle 100 tippsordi.

Tänapäeval aedades kasvatavad ja kaubanduses müüdavad sordid on mitmekümnenda põlvakonna hübriidid. Tänapäeval on liike raske leida, samuti on keeruline liigiliselt määratleda tänapäeval pakutavaid sorte.

Ehitus

Päevaliilia juurestik on lihakas, milles taim säilitab toitaineid ja veevarusid. Juurekaelal esineb uinuvaid pungi. Lehestik on juurmine ja tihe. Lehed on kaarduvad, pikad ja kitsad, lineaalsed, helerohelised.

Päevaliilia õied on suured, lehterjad, 6 perigoonilehega, mis asetsevad kahes ringis. Õied paiknevad kännasjas õisikus. Õiel eristatakse nelja osa: neel, silm või vesimärk, kroonleht ja kroonlehe serv. Neel asub õie südamikus, mida mõnikord nimetatakse ka keskmeks või südameks. Neel on enamasti kas rohelise, kollase või oranži värvusega. Õis ise võib olla kas ühevärviline või silmaga. Viimase all mõeldakse tumedat piirkonda neelu ümber. Mõnikord võib see olla väike või kitsas kuid mõningal juhul aga võib silm hõlmata suurema osa kroonlehtedest. Kui neelu ümbritsev kujund on kroonlehtede põhivärvusest heledam, siis nimetatakse seda vesimärgiks. Ka kroonlehtede servad võivad olla selle põhivärvist erinevad. Ka õie värvus pole paljudel sortidel ühetooniline. Õis võib olla terve, nn lõigatud või pitsilise servaga. Õied võivad olla lihtsad või täidised. Üks õis on avatud vaid ühe päeva. Kuna aga ühel õievarrel asetseb mitu õit, mis avanevad järk-järguliselt, õitsebki taim pikemalt kui üks päev või nädal.

Päevaliiliate rühmad

Õite kuju järgi paigutatakse päevaliiliad järgmistesse rühmadesse:

Lihtõielised ühevärvilised päevaliiliad

See rühm on oma laia värvivaliku tänapäeval üks populaarsemaid. Nende päevaliiliate õied on enamasti kollased, oranžid ja roostekarva, samuti esineb punast, roosat, lillat, purpurjat ja lavendlisinist, valget ning mustjaid toone.

Värvilise silma ja servaga päevaliiliad

Need sordid pärinevad liikidest, mille õiesüdamik on põhitoonist veidi tumedam. Silm võib tänapäeva sortidel olla väga erineva suurusega. Ta võib hõlmata väikese osa õie keskosast või võtta enda alla pea-aegu kogu kroonlehe. Aretustöö käigus on saadud ka erineva kujuga silmi, mis võivad olla kolmnurksetest kuni ruutjateni. Kaasaegsed silmavärvid on väga intensiivse värvusega. Silma värvus tihti kordub kroonlehtede serval.

Mustriga päevaliiliad

Mustriga päevaliiliad paigutatakse järgmistesse rühmadesse:

• Applique-neel. Hele neel on reeglina ümbritsetud tumedama silmaga. Selline õietüüp on õnnestunud saada lavendlivärvi päevaliiliatega.

• "Laujoon". Laujoonemustri all mõeldakse peenikest, tumedat joont silma ümber. Nime sellele rühmale on annud aretaja Bill Munson.

• Kontsentrilised ringid või jooned. Mõnikord koosneb silm eri värvi ringidest neelu ümber. Enamasti on ühe või heledamate ja tumedamate toonidega.

• Avangardistlikud mustrid. Need päevaliiliate õied omavad silmapiirkonnast väljapoole ulatuvaid heledamaid või tumedamaid värvusvarjundeid. Lihtsamaks vormiks on kroonlehtede eritooniline serv, mis konkreetset mustrit või kujundit ei moodusta. Keerukamatel juhtudel moodustuvad värvilaikudest üle kroonlehtede mitmesugused mustrid.

• "Pestud silmad". Nendel päevaliiliatel ümbritseb silma tume laujoon, mis neelu ümber pleegib justkui heledamaks.

• Täppmustriga õied. Kroonlehtedel olevad täpid moodustavad mustri. 
• Metalse läikega silmad. Silmad õie keskmes on särava, metalse läikega.
• Värviline soonestus õiel. Omapärase mustri moodustavad kroonlehtedel oleva soonestuse rõhutaminetumedamates toonides. Kroonlehtede endi värvus on tihti kontrastne, mis moodustab tausta tumedavärvilistele soontele.
• Vikerkaarevärvid serval ja kroonlehe keskjoonel. Silma piirkonnast lähtuvad eri värvi jooned, mis liiguvad kroonlehtede servade poole.
• Kitsama kattelehega mustrilised päevaliiliad. Nende sortide kroonlehed on kitsad ning õied kolmnurksed.

Täidisõielised päevaliiliad

Täidisõielised päevaliiliad on tänapäeval väga hinnatud. Nad pärinevad lihtõielistest päevaliiliatest, kel mõnikord tekib mutatsioone topeltkroonlehtede näol. Esimesed täidisõielised päevaliiliad saadi 1980.- 1990. aatatel.

Ämblikuõielised päevaliiliad

Looduslike päevaliiliate õied on kitsaste kroonlehtedega. Kui 1940. aaatatel algas aretustöö, siis sooviti saada laiema kroonlehega päevaliiliaid. 1990. aastatel hakati jällegi tähelepanu pöörama kitsaste kroonlehtedega päevaliiliatele. Tänapäevased ämblikõielised päevaliiliad omavad kitsamaid ja pikemaid kroonlehti kui päevaliiliate looduslikud liigid. Lisandunud on värvikad ja käharad servad, silmad, ja muud mustrid. Ameerika päevaliilia ühing määratles ämblikuõieliste päevaliiliate kroonlehtede mõõtmed, milleks on pikkuse ja laiuse suhe 5:1 või enam. Kui kroonlehtede pikkuse ja laiuse suhe on väiksem, nimetatakse neid ämblikuõielise laadseteks päevaliiliateks.

Paljukroonlehised päevaliiliad

Kõige tavalisemal lihtõielistel päevaliiliatel on 3 kroonlehte ja 3 tupplehte. Paljukroonilisteks nimetatakse sorte, milledel on rohkem kroonlehti. Enamasti võib kroonlehti olla 4. On aretatud ka 5 kroonlehega hübriide. Sellistel sortidel on suurenenud ka tupplehtede arv. tihti aetakse neid sorte segamini täidisõieliste sortidega. Täidisõielisus saavutatakse aretustööd staminoidide arvelt. Paljukrooniliste päevaliiliate sortide korral esineb õiel üks kroonlehtede kiht (ring). Täidisõielistel paiknevad kroonlehed mitmes ringis. 

Joonis 1. Päevaliilia õiekujud (Brickell, 2008. lk 522).

Sortide rühmitamine

Päevaliiliate õie suurus:

• mini - õie läbimõõt kuni7,5 cm;
• keskmine - õie läbimõõt kuni 11,5 cm;
• suur - õie läbimõõt 11,5-17,5 cm;
• ülisuur - õie läbimõõt üle 17,5 cm.

Päevaliiliate õisikuvarre kõrgus:

• mini - õisikuvarre kõrgus kuni 30 cm;
• madal - õisikuvarre kõrgus 30-50 cm;
• keskmine - õisikuvarre kõrgus 50-80 cm;
• kõrge - õisikuvarre kõrgus üle 80 cm.

Mõningaid liike

Kollane päevaliilia (Hemerocallis lilioasphodelus)

Kollane päevaliili on juba ammustest aegadest kasvatatud päevaliilia liik. Tal on säravkollased õied, mis lõhnavad. Ta õitseb meil juunis-juulis. Ta levib aeglaselt ning aja jookslu moodustab tihedaid puhmikuid. Ei vaja erilist hoolt kui on istutatud viljakasse mulda. Väheviljakal mulla on õitsemine tagasihoidlikum. Kasvab hästi poolvarjulises ja päikeselises kohas.

Ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva)

Õied on oranžikaspruunid. Õite tupplehed on lainelise servaga. Nad kasvavad samal kohal pikki aastaid ilma ümber istutamiseta. Ta on pinnase suhtes veidi nõudlikum kui kollane päevaliilia. Madala viljakusega mullal õitseb kehvemini, kuid lehti kasvatab väga hästi. Ta on tihti vanade taluaedade asukas. Ta kasvab 60-120 cm kõrguseks. Ta on efektne nii veekogu kaldal kui ka rühmana püsilillepeenral. Levib suhtelisel aeglaselt ja moodustab laiuvaid puhmikuid. Kasvab hästi niipoolvarjulises kui ka päikeselises kasvukohas.

Väike päevaliilia (Hemerocallis minor)

Madal päevaliilia on madal, 35-40 cm kõrguseks kasvav. Lehed on kõrrelisesarnased kitsad, kuni 1,5 cm laiused, hallikad või sinakasrohelised. Õied on helekollased ja hästi lõhnavad.

Aed-päevaliilia (Hemerocallis hybrida)

Aed-päevaliiliad on paljud tänapäeval kasutatud sordid. Nad on puhaste liikide kasvatamise enamasti kõrvale tõrjunud. Nad on tihti suuremate ja värvikirkamate õitega. Enamasti vajavad nad viljakamat mulda, iga-aastast väetamist ja piisavat niiskust, eelkõige õitsemise ajal. Nad võivad pikki aastaid samal kohal kasvada. Rikkalikult hakkavad nad õitsema 3-4 aasta pärast istutamist. Kasvab ja õitseb hästi päikeselisel kasvukohal.

Vaata allpoololeval veebilehel toodud päevaliiliate sorte. http://www.taglilien-hemerocallis.de/Unsere%20Taglilien.htm

Nõuded kasvukohale

Päevaliiliatele kasvukohta valides tuleb arvestada kolme tähtsa teguriga, milledeks on valgus, mullastik ja niikustežiim. Nad eeslistavad täispäikest, kuid kasvavad hästi ka poolvarjulisel kohal. Pikalt täispäikeselisel ja liialt kuumal kasvukohal oleks hea, kui taimele langeb keskpäevane vari. Eriti oluline on see just tumedama õievärviga (nt punased, tumelillad ja mustjad) sortidele. Lausvarjus päevaliiliad ei hukku, kuid kasvatavad seal rohkem lehti, õitsevad vähe ning kipuvad välja venima.

Samuti pole päevaliiliad mullastiku osas kuigi nõudlikud. Parimaks kasvukohaks on siiski aga viljakas hea drenaažiga muld. Madalama viljakusega mullal saavad nad ka hästi hakkama, kuid õitsemine on tagasihoidlikum. Mulla happesuse osas on päevaliiliad samuti üpris leplikud. Kui taimed ei taha hästi kasvada ja on kidurad, tasuks mulla happesust kontrollida. Parim oleks nõrgalt happeline muld. Aluselisem keskkond tavaliselt taime ei kahjusta, küll aga teeb seda tugevasti happeline pinnas. Ka ei talu päevaliiliad pikemaajaliselt pinnasel seisvat vett.

Kasvukoha ettevalmistamine ja istutamine

Enne istutamist tuleb pinnas kindlasti kobestada ja rikastada orgaanilise ainega. Selleks sobivad hästi kõdunenud sõnnik, samuti ka kompost ja mätta- ning lehemuld. Täheldatud on ka seda, et päevaliiliatele meeldib männikooremultš, mis muudab pinnase õhuliseks ja parandab selle niiskusrežiimi. Samas tuleb arvestada, et igasuguse kuiva kõduneva orgaanilise aine kasutamine toob kaasa lämmastiku koguse vähenemise mullas. Eelkõige hakkavad mullast lämmastikku tarvitama mikroorganismid, kes orgaanilist multšimaterjali lagundava hakkavad. Selletõttu on otstarbekam multšina kasutada värskeid materjale, mille lämmastikusisaldus on oluliselt kõrgem. Kuiva multšimaterjali kasutamisel tuleb mulda lisada mõnda lämmastikväetist, et orgaanilist ainet lagundavad mikroorganismid ei saaks konkurendiks taimedele.

Parim päevaliiliate istutuseg on kevad. Siis jõuavad taimed end talveks paremini ette valmistada. Tegelikult võib päevaliiliad istutada ka suvel, kuid siis tuleks kasutada potitaimi. Eriti oluline sel juhul oleks see, et taimed oleksid pidevalt korralikult kastetud. Sügisese istutuse korral, kuna me ei tea, milline talv tuleb, peaks istutatud taimi multšima. See pikendab juurdumisaega ning on suurte külmade ja vähese lume korral taime juurtele katteks.

Istutusauk peaks olema pigem pisut suurem kui liialt väike. Taime juured peavad sinna vabalt ära mahtuma. Augu keskele kuhjatakse väike kõrgendik, millele seatakse istik. Juured kohendatakse ühtlaselt laial. Pikemaid juureotsi võib vajandusel veidi kellaosuti liikumise suunas keerates. Kindlasti ei tohi juured jääda kahekorra. Taimed istutada samale sügavusele, nagu ta varem kasvas. Sellest annab märku juurekaela heledam osa, mis on varem mullas olnud. Päevaliiliatel peab juurekael olema kaetud vaid 2-3 cm võrra. Sügavama istutuse korral nad küll kasvavad hästi kuid õitsemine jääb tagasihoidlikumaks.

Istutamisel rühma jäetakse taimede vahekauguseks 50-60 cm.

Hooldamine

Päevaliiliad on ühed vähem hoold nõudvamad püsililled. Samuti on neil väga hea vastupanuvõime haigustele ja kahjuritele. Päevaliiliad võivad jääda kasvama samale kasvukohale 12-15 aastaks. Väga vanadel taimedel väheneb õitsemine ja õied jäävad normaalsest väiksemaks. Seega soovitatakse päevaliiliaid ümber istutada ja jagada (noorendada) iga 5-7 aasta tagant.

Päevaliiliad tarbivad kasvu ajal palju vett. Ajutist üleujustus (näiteks kevadise suurvee ajal) kannatavad päevaliiliad küll paremini kui paljud teised püsililled, kuid nad ei talu seda pikemaajaliselt. Õitsemise ajal tarbivad päevaliiliad vett rohkem, kui aga kasvukoht on valitud õigesti, vajavad nad lisakastmist ainult suurema põua ajal. Veelgi vähem vajavad päevaliiliad kastmist multši kasutamise korral.

Liigid ja vanemad sortid erilist väetamist ei vaja. Küll aga vajavad lisaväetamist tänapäevased moodsad sordid. Päevaliiliaid väetatakse kasvuprioodil kaks korda, kevadel varase lehestiku kasvu ajal ja vahetult enne õitsemist.

Oluline päevaliilia dekoratiivsuse säilitamisel on äraõitsenud õite ja õisikute äralõikamine kogu õitsemisperioodil.

Kahjustajad ja nende tõrje

Haigused

Päevaliilia rooste (Puccinia hemerocallidaes)

Päevaliilia rooste ilmneb kollase või oraži tolmja ollusena lehe alumisel küljel, mis puudutamisel maha pudeneb. Eestis roosteseen talve jooksul hävib. Seega võib enamasti olla probleemiks istutuaastal kui taim on olnud haigusest nakatunud.

Tõrje

• Haigestunud lehed eemaldada ja põletada.
• Kasutada haigusvaba paljundusmaterjali.

Kahjurid

Ripslased (Thrips)

Nad levivad jahedamate ilmadega ja kahjustavad peamiseltvarakevadel. Nad on imepisikesed, palja silmaga vaevu nähtavad putukad. Kahjustavad arenevaid õievarsi ja õiepungi. Kahjustuse tagajärjel õiepung kängub, kuivab ja kukub varre küljest.

Tõrje

• Pestitsiidide kasutamine, järgides pakendil olevai juhiseid ning taimekaitsetöödele esitatud ohutusnõudeid.
• Biotõrjepreparaatide kasutamine.

Teod ja nälkjad

Teod ja nälkjad kipuvad päevaliiliaid kahjustama jahedate ja vihmaste ilmade korral. Nad närivad lehtede servi. Hästi paljunevad nad juhul kui pinna katmiseks on kasutatud multši ja lehekõdu.

Tõrje

• Taimede ümber oleva mulla katmine saepuruga, mis takistab tigude liikumist.
• Paigutada taimede lähedusse lauatükke ning nende alla peitunud kahjurid hommikul ära korjata.
• Kasutada spetsiaalseid tigude ja nälkjate tõrjeks mõeldud keemilisi preparaate (graanulid).

Paljundamine

Tavaliselt jõuavad päevaliiliad juba esimese kasvuperioodi jooksul ühest lehekodarikust arendada mitu. Parim aeg päevaliilia puhmiku jagamiseks on hilissuvel või varasügisel, siis jõuavad taimed talveks juurduda. Jagamisel tuleb arvestada, et mida väiksemateks osadeks emataim jagatakse, seda kauem võtab ka ega rikkaliku õitsemiseni.

Esmalt tuleb kogu taim välja kaevata ja mullast võimalikult puhtaks raputada või pesta. Mõnikord on iga lehekodariku all terviklik juurestik siis saab istikud üksteisest eraldada käte abil. Kui see hästi ei õnnestu, tuleb kastutada nuga, labidat või kahte aiaharki. Arvestada tuleb aga, et iga lõikekoht on haav taimes, milles suureneb seennakkuste ja mädanike oht. Just sellepärast soovitaksegi jagamist välitada südasuvel. Seenhaigustesse nakatunise vältimiseks võib vigatstaud kohti desinfiteerida söepulbri või fungitsiidiga.

Pärast jagamist tuleb nooraimede lehed enne istutamist poole või kuni kahe kolmandiku võrra tagasi lõigata. Samuti tuleb ära lõigata kõik murdunud, kahjustatud või kõdunenud juured. Kõik elusad juured on soovitav täies pikkuses säilitada. Sageli on vanematel taimede juured väga pikad ja päris raske on istutada pea poole meetri pikkuste juurtega taime. Sellisel juhul võib ka juuri kärpida.

Tutvu allpool oleva veebilehega. http://www.usna.usda.gov/Gardens/faqs/DaylilyDivided.html

art. http://aianduskool.ee