Tasuta transport alates 100€ tellimustelt!
Võta ühendust

Tel. 514 3361

Pojengide kasvatamine

Nõuded kasvukohale


Kasvukohatingimuste suhtes on pojengide sordid suhteliselt nõudlikud.Suure külmakindluse tõttu ei vaja pojengid sooja kasvukohta. Kasvukoht võib olla isegi tuultele avatud. Samuti ei peaks istutus olema liialt tihe, sest õhu vähene liikumine põhjustab pojengidel seenhaiguste arengut ja levikut.

Nad on valguslembesed taimed ja vajavad päikesepaistelist kasvukohta. Taluvad ka kerget poolvarju. Varjulises kohas nad kasvatavad küll hästi lehti kuid õitsemine jääb oluliselt tagasihoidlikumaks kui päikeselises kohas.

Muld peaks olema sügavapõhjaline ja toitaineterikas liivsavimuld, mis oleks nõrgalt happeline kuni neutraalne. Sobilik pH oleks 6.0…7.2. Pojengidele ei sobi tugevalt happelised ega tugevalt aluselised mullad. Lubjarikkal mullal pojengid haigestuvad kergesti.

Pojengide areng on erinevatel mullatüüpidel erinev. Kergematel, liivastel ja saviliivastel muldadel moodustavad puhmad rohkem lehti ja vähem õisi. Savimullal saadakse väga suured ja kaunid õied, õitsemine on rikkalik ja kauakestev kuid taimed arenevad sellisel mullal aeglasemalt.

Kergetel saviliivmuldadel areneb taime juurestik kiiremini ja õitsemine algab 5…6 päeva varem kui raskematel muldadel, kuid õitsemine jääb tagasihoidlikumaks.

Saviliivmuldadel puhmikud vananevad ja kaotavad dekoratiivsuse kiiremini. Selletõttu sobivad kergemad mullad eelkõige pojengide paljundamiseks. Kergele liivmullale on soovitatav lisada niiskus- ja toiterežiimi parandamiseks savi-, kompost- või turbamulda ja kõdusõnnikut.

Raskele savimullale võib struktuuri parandamiseks lisada aga liiva, komposti, turvast või kõdusõnnikut. Kasvukoha muld ei tohiks olla ka liigniiske. Pojengid ei talu seisvat vihma- ega lumesulamisvett. Põhjavesi võiks olla kuni 1.5m sügavusel.

Pojengide kasvatamiseks ei sobi suurte puude ja põõsaste juurtest läbikasvanud alad, sest nende juurestik võtab mullast hulgaliselt toitaineid ja niiskust ning muutuvad seeläbi pojengidele konkurendiks.

Pikaealiste püsililledena võivad pojengid ühel kasvukohal kasvada üle 20 aasta. Taimed tuleks kohe alalisele kasvukohale istutada, sest hilisema ümberistutuse järel võivad taimed põdema jääda ning istutusjärgsetel aastatel vähe õitseda.

Kasvukoha ettevalmistamine ja istutamine


Mulla ettevalmistamine istutamiseks

Kuna pojengid on püsikud, mis jäävad samale kasvukohale aastakümneteks, siis tuleb mulla ettevalmistamisega tagada pikemaks ajaks ka sobilik toitainete hulk mullas.

Pojengid istutatakse toitaineterikkasse, sügavalt haritud mulda või spetsiaalselt ettevalmistatud rammusa mullaga täidetud istutusauku. Muld peaks kindlasti olema sügavalt haritud kuna kõvas mullas ei moodusta pojengid korralikke juurekogumikke.

Pojengide õige istutamise aeg on sügis. Kuna pojengid vajavad sügavalt haritud mulda, siis istutuskoha võiks ette valmistada juba suvel, et muld saaks piisavalt vajuda. Istutusauk peaks olema 50…60cm läbimõõduga ja vähemalt 50cm sügavune.

Aukude ettevalmistamisel pannakse mulla pealmine kiht kõrvale, ülejäänud alumine mullakiht aga eemaldatakse kuna see on enamasti toitainete poolest vaesem. Istutusaugu põhi kobestatakse labidalehe sügavuselt.

Madalamates kohtades, kuspõhjavesi ulatub maapinnast meetrini või veelgi vähem, tuleb pojengid istutada kõrgendatud peenardele. Istutusaugu põhja pannakse 15…20cm tüsedune drenaažikiht, mis valmistatakse kruusast, jämedateralisest liivast, purustatud tellistest või muust materjalist.

Istutusauk täidetakse ²⁄3 ulatuses mullaseguga, mis koosneb hästikõdunenud sõnnikust või kompostist, turbast ja mulla pealmisest kihist. Sellesse segusse lisatakse väetiseid arvestades istutusaugu kohta 100…200g superfosfaati või 400…500g kondijahu. Soovi korral võib lisada veel kaalium- ja muid lämmastikuvaeseid mineraalväetiseid.

Happeliste muldade korral lisatakse neutraliseerimiseks 100…200g lupja või 300g puutuhka. Liiga savise mulla korral võib istutusaugu kohta lisada ühe ämbri liiva, liivaste muldade korral aga ühe ämbri peenestatud savi või savimulda.

Mullasegu segatakse augu kõrval hoolikalt läbi, et toimuks korralik ainete sugunemine. See mullakiht on rammus ja moodustab ²⁄3 istutsauku minevast mullast. Selle mullaseguga ei tohiks taimede juurde kokku puutuda kuna juurdumata istikutele mõjuvad väetised halvasti ja võib tekitada juurtele väetise põletust. Istutusaugu pealmine osa (umbes 20cm) täidetakse viljaka mullaga, kuhu väetisi pole lisatud. Sellesse mulda istutatakse ka taim.

Pojengitaimede istutamine

Normaalne pojengide istututamise vahekaugus on 100…120cm. Tootmisingimuste, kus pojengid jäävad kasvukohale ainult 4…5 aastaks, jäetakse vahekauguseks 70…90cm.

Konteinertaimi võib istutada kevadest sügiseni. Paljasjuurseid taimi istutatakse reeglina sügisel. Istutamisel jälgitakse, et juurte otsad ei jääks ülespidi, samuti tuleb jälgida, et kasvupungad oleksid ülespoole suunatud ja et nad asuksid mullapinnast 3..5cm sügavusel. Kui taim istutatakse sügavamale, siis õitsemine hilineb või taim ei õitse üldse. Istutamisel auk esmalt täidetakse ²⁄3 ulatuses viljaka ja väetistega rikastatud mullaseguga, Seejärel lisatakse kiht väetisteta mulda, millele paigutatakse taim jälgides juuret ja võrsete asetust.

Pärast taime asetamist auku täidetakse see ettevaatlikult õhulise mullaga järgides, et ei vigastatakse mulla alla jäävaid võrseid. Potis kasvanud taimed istutatakse samale sügavusele nagu nad olid kasvanud. Vajadusel istutamise ajal kastetakse. Kindlasti toimub kastmine kohe pärast istutamist. Niiskuse säilitamiseks võib pärast istutamist ja kastmist katta pinnas mõne orgaanilise multšiga (nt puukoore-mulla segu, turvas). Potis kasvanud taimede korral multšimaterjal taimevarte ümber ei panda.

Talvekatet noored istutatud pojengitaimed ei vaja. talvise külmakergituse ja liialt hilise istutuse korral võib talvekatet esimesel istutusjärgsel talvel siiski kasutada. Selleks võib kasutada mõnesentimeetrist freesturba kihti. Kasutada võib ka mulla kuhjamist 5…10cm kõrgusele ümber värskelt istutatud istikute. Katmiseks ei sobi puulehed, mis märgudes muutuvad raskeks ja ei lase õhku läbi. Talvekate pannakse peale alles pärast mulla külmumist, mis kevadel taime kasvu alguses kohe eemaldatakse. Multši kevadel ei eemaldata.

Hooldamine


Kastmine

Pojengid vajavad taimede tärkamisest kuni järgmise aasta uuenemispungade tekkeni palju vett. Pojenge kastetakse harva kuid korralikult, arvestusega 3…4 ämbrit vett taime kohta. Eriti oluline on pojenge kasta juulist augusti alguseni. Sel ajal tekivad pojengide uuenemispungad, milledest arenevad järgmisel aastal varred. Selle ajavahemiku mullaniiskusest oleneb järgmise aasta õitsemine. Multšimine aitab mullas säilitada niiskust.

Kobestamine

Kobestamine soodustab niiskuse säilimist mullas, parandab mulla õhustatust ja takistab umbrohtude arengut ning levikut. Mullakooriku tekkimise vältimiseks kobestatakse mulda pärast iga tugevamat vihamasadu. Multši kasutamisel pole kobestamine vajalik.

Umbrohutõrje

Mugav võimalus hoida ära üheaastaste umbrohtude levikut on katta pojengidealune maapind õhukese multšikihiga. Enamasti sobib multšiks kasutada neutraliseeritud rabaturvast. Kasutada võib ka koorepuru, laastu, lehtpuusaepuru ja muid materjale. turbakihi võib taimede ümber paigutada kuni 10cm paksuse kihina, mis pärast kokku vajumis on mõnesentimeetri paksune. Turvast ei ole soovitada panna taime peale, sest see imab endasse tugevalt vett ning võib põhjustada seenhaigustebr arengut.

Mitmeaastaste umbrohtude vastu multšimine enamasti ei aita. Kõige ebameeldivamate umbrohtude (harilik orashein, põldohakas, harilik kassitapp, põld-piimohakas, paiseleht, harilik naat, võilill jt) leviku piiramist ei pruugi ka rohimine aidata. Umbrohleviku piiramisele pannakse alus juba kasvukohe ettevalmistamisel, kus pinnase ja istutusaugu kaevamisel eemaldatakse kõik umbrohujuured, mis nähtavale ilmuvad.

Samuti võib kasutada umbrohtude lämmatamist enne kasvukoha ettevalmistamist ning herbitsiide (umbrohtude tõrjumiseks mõeldud keemilised preparaadid). Herbitsiidide kasutamisel tuleb olla ülimalt ettevaatlik ning tähelepanelik, lähtuda pakendil olevatest juhistest ning kasutada isikukaitsevahendeid.

Väetamine

Pojengid vajavad palju toitaineid, eriti lämmastikku ja kaaliumi, sest igal aastal suureneb nende vegetatiivne mass poolteist kuni kaks korda. Pojengidele antavate väetiste kogus sõltub taimede seisundist ja mulla viljakusest. Kui istutamise eel on muld korralikult ettevalmistatud ning lisatud piisav toitainete varu, pole esimestel kasvuaastatel tarvis väetisi kasutada. Kui pojengid kasvavad ja õitsevad hästi, ei ole tarvis väetiste kasutamisega liialdada.

Väetamise sagedus oleneb mullatüübist. Kindlasti on vajalik väetisi kasutada liivastel ja saviliivastel muldadel. Need mullad on vähese toitainete neelamisvõimega ning vihmavesi uhub mullast toitained välja. Just sel põhjusel tuleb neid muldi tuleb väetada sagedamini ning antavad väetiste kogused peaksid olema väiksemad võrreldes teiste mullatüüpide korral.

Esimene väetamine viiakse läbi varakevadel taimede tärkamise ajal lämmastikku sisaldavate kompleksväetistega. Teine väetamine tehakse õiepungade tekkimise ajal. Siis kasutatakse mõnda täisväetist, mis sisaldab rohkem kaaliumit. Teine väetamine parandab taimedel õitsemist.

Kolmas väetamine toimub õitsemise alguses, kasutades mõnda täisväetist. Neljas väetamine toimub kaks nädalat pärast õitsemist kaalium- ja fosforirikka väetisega. Sel ajal välditakse lämmastiku andmist. Väetamise põhjuseks on uute uuenemispungade tekke soodustamine. Sellest sõltub järgmise aasta õitsemine.

Tabel 1. Taimetoiteelementide vajadus pojengil.

 
ToiteelementVarakevadine väetamineVäetamine õiepungade tekke ajalVäetamine kaksnädalat pärast õitsemist
lämmastik (g)10…158…100
fosfor (g)015…2015…20
kaalium (g)10…2010…1510…15

Lämmastiku liig suurendab taimede vegetatiivset kasvu ning õitsemine jääb tagasihoidlikuks. Väheneb ka külmakindlus ning vastupidavus haigustele. Lämmastikku sisaldavaid väetisi võib pojengile anda kasvu algul, kuid kindlasti mitte pärast õitsemist.

Lisaväetamiseks võib kasutada ka tuhka, lehma- või kanasõnnikust valmistatud virtsa lambasõnnikut.

Mineraalväetised antakse tahkena või 0.5…0.6%-lise lahusena. Lisaväetis antakse 20cm kauguselt puhmiku keskpaigast raputatuna ringina taime ümber. Väetsi segatakse umbes 10cm sügavusse mulda.

Väestised on mõjusad ja toimivad vaid piisavalt niiske mulla korral. Sellepärast on oluline hoida mulda niiskena ning põuaperioodidel pojengitaimi kasta. vanu taimi on soovitatav väetada komposti või mõne muu orgaanilise väetisega. See parandab huumuse- ja toitainetesisaldust mullas.

Pojengiõite välimust mõjutab väetamine kõige enam täidisõieliste sortide puhul. Mõned täidisõielised sordid kasvatavad ilusaid ja tihediad õisi ainult rammusas mullas. Eelistada tasuks vähenõudlikke sorte, mis annavad ilusaid õisi ka madalama viljakusega mulla korral.

Toestamine

Peaaegu kõik täidisõielised pojengisordid vajavad toestamist. Eriti vajavad pojengid toestamist kui õitsemise ajal on vihmased ilmad. Niisked ja märjad õied on eriti rasked ja võivad õievarred võivad kuni maani kaarduda.

Vihmaste ilmade korral võivad õied ka mädanema minna. Tugedena võib kasutada spetsiaalseid taimetugesid või valmistada neid jämedast traadist, punuda okstest (nt arukask) kasutada spetsiaalset plastikust toestusvõrku. Toestused võiksid olla rohelised, mis jääksid paremini taimede varju.

Toed võiksid olla vähemalt 100cm kõrgused, mis 25cm ulatuses pinnasesse surutakse. Toed pannakse taimede ümber siis kui nad on kasvanud vähemalt kuni ¹/3 oma lõplikust kõrgusest.

Kaenlapungade eemaldamine

Enamik pojengidest on paljuõielise, sest nad on aretatud valgeõielisest pojengist. Nii võibki ühele varrele areneda mitu õiepunga. Kui aga on soov saada eriti suuri ja tihedaid õisi, oleks otstarbekas jätta igale varrele ainult üks õis. Seda tuleb teha võimalikult varakult, et taim suunaks toitained ühte allesjääva õie kasvu. Kui aga soovitakse pojengitaimede pikemaajalist õitsemist, võib külgpungad alles jätta. Selliselt saadakse küll veidi väiksemad õied kuid külgpungadest arenevad õied pikendavad taime õitsemisaega.

Äraõitsenud õite eemaldamine

Päris tihti jäävad äraõitsenud õite kroonlehed taime külge ning kuivades ei varise. Vihmaste ilmade korral hakkavad nendel arenema hallitused, mis võivad ajapikku nakatada taime. Osa kroonlehti võib siiski pudeneda ning jääda pidama lehtedele, mis vihmade korral põhjustavad lehtedel mädanikke. Selle vältimiseks tuleb äraõitsenud õied ära korjata.

Sügisene varte lõikamine

Septembris lõigatakse pojengide varred maapinna kõrguselt maha. Soovitatav on seenhaiguste leviku vältimiseks lõigatud varred ja lehed põletada. Seenhaigused talvituvad enamasti taimejäänustel ning ei hävi ka komposteerumisel.

Kahjustajad ja nende tõrje


Pojengid on enamasti terved ja vastupidavad taimed. Õige istutamise, piisava väetamise ja korraliku hooldamise korral pakuvad nad aiaomanikule rõõmu pikkade aastate jooksul. Kuid siiski võivad pojenge kahjustada mõned haigused.

Pojengi-hahkhallitus (Botrytis paeoniae)

Jahedal vihmasel kevadel on noortel võrsetel, hiljem ka vanematel, maapinna lähedal pruunikad laigud, mis peagi ümbritsevad kogu vart. Varred maapinna lähedalt pehmenevad ning hakkavad mädanema, hiljem varred lamenduvad. Nakatunud õiepungad ei avane, pruunistuvad või mädanevad ja kattuvad niiske õhu korral tolmava hallitusega, mis sisaldab haigustekitaja eoseid.

Suured pruunikad laialivalguvad laigud ilmuvad kõrge niiskuse korral ka lehetippudele ja -servadele. Nakatuvad ka juuremugulad. haigustekitaja säilib väikesete mustade seenemügaratena taimejäänustes, peamiselt vartes, ja mullas. Hahkhalitusele on eriti vastuvõtlikud just varajased sordid.

Haigestumist soodustavad:

  • raske, märg ja happeline muld,
  • varjuline kasvukoht,
  • tihe istutus,
  • tihedad ja suured puhmikud,
  • sajused ilmad,
  • madal temperatuur ja järsud temperatuuri muutused,
  • liigne lämmastikuga väetamine ning samaaegselt kaaliumi puudus.

Tõrje

  • Nakatunud taimeosade õigeaegne eemaldamine ja põletamine.
  • Raske lõimisega mulla korral lisada sellesse jämedateralist liiva. Joonis 4. Pojengi-hahkhallitus
  • Suured ja tihedad taimed jagada väiksemateks või harvendada. (http://www.plante-doktor.dk/Botrytis%20paeonia%202.jpg).
  • Vältida liialt sügavat istutamist (juurekaelal olevad pungad kuni 5 cm sügavusele).
  • Kasvatada pojenge päikselisel kasvukohal.
  • Kasutada keemilisi haigustõrjevehendeid vastavalt pakendil olevale juhisele.


Pojengi-ümarlaiksus (Phyllosticta paeoniae)

Lehtedel paiknevad, enamasti alumistel, õitsemise ajal ümarad, algul mõne millimeetrise läbimõõduga pruunikad laigud, mis hiljem suurenevad ja kattuvad sügisel mustade algeoslatega (täpikesed). Laikude vananemisel langeb kahjustunud lehekude välja. Haigestuvad ka varred, mis pruunistuvad ja kuivavad. Pojengi iga-aastase kahjustuse puhul jäävad õied väikesteks või ei arene üldse.

Tõrje

  • Varred lõigata sügisel võimalikult madalalt maha ja kõik taimejäätmed põletada.
  • Kasutada keemilisi haigustõrjevahendeid vastavalt pakendil olevale juhisele.


Viltrooste
 (Cronartium flaccidum)

Lehtede mõlemal küljel kollakaspruunid, violetse äärisega laigud. Lehe alumisel küljel on laiukdel väikesed, kollakasoranžid tolmavad suvieoste padjandid.

Tugevasti nakatunud lehed keerduvad ja kuivavad. Sügisel tekivad lehtede alumisel pinnal 2 mm suurused pruunid, sarvjalt kõverdunud talieoste sambakesed. Viltrooste vaheperemeheks on harilik mänd. Patogeen talvitub seeneniidistikuna männiokstel, aga ka talieostena pojengilehtedel. Roostest nakatunud taimed on vastuvõtlikud hahkhallitusele. Haiguse arengut soodustavad eelkõige soojad ja niisked, vihmased ilmad.

Tõrje

  • Nakatunud lehtede hävitamine.
  • Fosfori- ja kaaliumipuuduse vältimine.
  • Keemiliste haigustõrjevahendite kasutamine vastavalt pakendil olevale juhisele.

Pojengi-ringlaiksus (Peony ringspot virus)

Lehtedel esinevad helerohelised kuni kollased, ebaselge piirdega viirulised laigud ning kontsentrilised kloroosiringid ja -poolringid. Lehed kimarduvad ja muutuvad laineliseks. Võrsed känguvad. Õite arv ja suurus ning kroonlehtede arv õitel väheneb. Sageli õienupud ei puhke, vaid kuivavad. Kasvuperioodi lõpul võivad kloroosilaigud lehtedel kärbuda. Viirus levib õite lõikamisel, samuti kandub edasi ka lehetäidega. Nakkusele on vastuvõtlikud valge- ja roosaõielised sordid.

Tõrje

  • Nakatunud võrsed haiguse ilmnemisel (peamiselt kevadeti) välja lõigata ja põletada.
  • Tõrjuda regulaarselt lehetäisid. Pojenge võib selleks pritsida küüslaugu-, raudrohu-, kesalille- või põldpujuleotisega.
  • Haigestunud taimi paljundamiseks mitte kasutada.
  • Õite lõikamisel nuga desinfitseerida.

Maasika-kärbuss (Aphelenchoides fragariae)

Lehtedele tekivad alguses vesised kollakad laigud, lehesoontega piiratud laigud. Hiljem laigud suurenevad ja pruunistuvad. Tugeva kahjustuse korral lehed hävivad. Tabanduda võivad ka õienupud. Õied võivad deformeeruda. Kahjustavad imeväikesed ümarussid, kes imevad kudedes taimemahla.

Tõrje

  • Kahjustuse tunnustega lehed hävitada.
  • Taimede kastmisel vältida lehtede märjaks saamist sest närbussid kanduvad veepiiskadega uutele lehtedele.
  • Enne istutamist hoida pojengide juuremugulaid 15-20 minutit +40 oC vees. Seejärel juuremugulad jahedas vees jahutada ning tahendada

Paljundamine



Pojengide liike paljundatakse seemnetega. Sorte seemnetega ei paljundata kuna sordiomadused ei kandu uutele taimedele edasi. Seemned külvatakse veidi enne täisküpsust või kohe pärast nende kogumist. Seemnete külvisügavus peaks olema 1…2.5 cm. Külvid lastakse talvel läbi külmuda. See parandab oluliselt seemnete idanemist. Kui seemned on kuivanud, siis idanemine võib kesta aasta või isegi kauem. Noored, seemnetest kasvatatud taimed (seemikud) hakkavad idanema 3. või 4. aastal pärast külvi.

Pojengide sorte paljundatakse jagamise teel augusti lõpus või septembri alguses. Jagada saab 3…5 aastaseid puhmikuid. Jagamise käigus kaevatakse taim üles ning tükeldatakse väiksemateks osadeks. Puhmiku tükeldamisel peaks igale osale jääma vähemalt üks juuremugul ja kolm või rohkem kasvupunga. Kasvupungad on hästi näha augusti lõpust alates. Jagatud osa istutamisel peab kasvupung jääma 5 cm sügavusele mulla alla. Jagamisel pojengide juuremugulaid ei kärbita vaid jäetakse terveks. Vigastatud juuremugulad lõigatakse juure terve osani tagasi.


Pojenge saab paljundada ka juurepistikutega. Juuretükke tekib pojengitaime üleskaevamise ja jagamise käigus. Terved juured lõigatakse 10…15 cm pikkusteks tükkideksja istutatakse umbes 5 cm sügavusse mulda.

—art. ak.rapina.ee/katrinu/pojeng/

Jaga seda postitust: 

Tootekategooriad:

-21%
Original price was: 7,00 €.Current price is: 5,50 €.
-7%
Original price was: 7,00 €.Current price is: 6,50 €.
-15%
Original price was: 5,00 €.Current price is: 4,25 €.
-8%
Original price was: 6,00 €.Current price is: 5,50 €.
-15%
Original price was: 5,00 €.Current price is: 4,25 €.
-12%
Original price was: 6,00 €.Current price is: 5,28 €.
-15%
Original price was: 4,50 €.Current price is: 3,83 €.
-12%
Original price was: 4,50 €.Current price is: 3,96 €.