Tasuta transport alates 100€ tellimustelt!
Võta ühendust

Tel. 514 3361

Hostad ja nende kasvatamine

Ajaloost

Hostasid leiti Jaapani Honshū saare varjulistest mägimetsadest. Hosta oli taim, keda kasutati küll toiduks, kuid tema aianduslik tähtsus oli väike. Hostasid kasvatati küll templites, kuid rohkem kasvatati seal ikkagi pojenge iiriseid, bambuseid, krüsanteeme.

Kuna Jaapan oli eurooplastele pikki aastaid suletud, siis esmakordselt nägid nad hostat alles pärast 1600. aastat. Esimest korda mainiti hostat 1712. aastal Hollandis. Sellele taimeperekonnale on nimi antud Austria arsti ja botaaniku N. T. Nost’i auks. Taim ise aga jõudis Euroopasse hoopiski aastaid hiljem.

Teelehine hosta toodi Pariisi aastatel 1784-1789 ja laiuv host 1790. aastal. Tänu suurtele lumivalgetele, eksootilislet lõhnavatele õitele sa teelehisest hostast peagi populaarne haljastustaim, mida kasutati eelkõige Prantsusmaa parkides. Sealt edasi levis ta aastate möödudes üle kogu Euroopa.

Jaapani hostad hakkasid Euroopasse ilmuma mitukümmend aastat hiljem. 1829. aastal saatis Hollandi arst ja botaanikahuviline Ph. von Siebold Euroopasse hostasid ja mitmeid muid Jaapani taimi. Neid kasvatati esmalt Sieboldi puukoolis Gentis, kuid sealt jagati neid ka botaanikaaedadele ja huvilistele. Nii jõudsid mõned liigid ka Ameerikasse.

Ameerikasse emigreerunud puukooli pidaja Thomas Hoggi marssalist poeg, olles Jaapanisse komandeeritud,saatis koju mitmeid kirjulehelisi hostasid.

Hostade kogumine tekitas ka ühe arusaamatuse. Nimet esialgi botaanikud arvasid, et kõik Läände saabunud hostad on looduslikud liigid, ka kirjulehised. Hiljem selgus, et kollektsionäärid ei kogunud päris kõiki taimi loodusest, vaid hoopiski aedadest, peamiselt templiaedadest. Seega suurem osa kirjulehistest hostadest kujutasid endas Jaapani aednike valitud hübriide, keda oli aastasadu kultiveeritud.

1905. aastal kinnitati rahvusvahelisel Botaaniks Kongressil Viinis hosta nimi. 1960. aastatel oli kirjeldati umbes 40 liiki, siis tänapäeval on hosta liikide arv ulatunud juba 50-ni.

Ehitus


Hosta on liilialiste sugukonda kuuluv, meil enamasti lehtdekoratiivse taimena kasvatatav püsilille perekond. Mullasisesteks organiteks on lühikesed risoomid, milledele arenevad lihakad juured. Lehed võivad olla kitsassüstjad kuni laimunajad või peaaegu ümmargused, kaarroodsed, enamasti pikarootsulised. Lehed paiknevad taimel juurmise kodarikuna. Õied on lehterjad, valged või helelillad, asetsevad ühekülgses varre tipus olevas kobaras. Õiekate on lihtne, kuue perigooniliehega. Viljaks on kupar.

Hosta perekonda kuulub üle 40 liigi, mis looduslikult kasvavad Hiinas, Koreas ja Jaapanis.
Joonis 1. Hosta lehtede kuju (Brickell, 2008. lk 541).
Joonis 1. Hosta lehtede kuju (Brickell, 2008. lk 541).
Joonis 1. Hosta lehtede kuju (Brickell, 2008. lk 541).
Joonis 1. Hosta lehtede kuju (Brickell, 2008. lk 541).
Joonis 2. Hosta lehtede servavärvuste variatsioonid (Brickell, 2008. lk 541).
Joonis 2. Hosta lehtede servavärvuste variatsioonid (Brickell, 2008. lk 541).

Hosta liigid


Kähar hosta (Hosta crispula)

See liik on leitud Jaapanist. Eestis on ta laialt levinud. Taim võib kasvada 50-70cm kõrguseks. Lehed on kuni 20 cm pikkused ja 10 cm laiused. Rohelised lehed on südajad, teritunud tipuga ja valge lainelise servaga. Juunis ilmuvad taimedele helelillad õisikud. Õisikuvarte kõigus võib ulatuda kuni 90 cm-ni. On tundlik tugevate tuulte suhtes. On hostadest kevadel üks varajasemaid tärkajaid, mistõttu võib kergesti saada öökülmadest kahjustatud.

Fortune’i hosta (Hosta fortunei)

Sellel liigill on kuni 30 cm pikkused südajad või südajasovaalsed lehed, mis on värvuselt sinakasrohelised. Lehtede laius on kuni 20 cm. Õisikud võivad saavutada õitsedes kuni 100 cm kõrguse. On aretatud palju haljastuses kasutatatavaid ja hinnatud sorte.

Süstjalehine hosta (Hosta lantcifolia)

Pärineb Jaapanist. Ta on keskmise kasvuga liik, mis kasvab kuni 40 cm kõrguseks. Lehed on tal läikivrohelised, teravatipulised, 15 cm pikad ning umbes 5 cm laiad. Õisikuvarred võivad kasvada kuni 50 cm kõrguseks. Õied on lillakassinised.

Kääbushosta (Hosta minor)

Kääbushosta on nõrgakasvuline liik, mis pärineb peamiselt Koreast, kuid teda on leitud ka Jaapanist. Lehed on umbes 8 cm pikkused ja 5,5 cm laiused. Lehed on laiovaalsed kuni südamekujulised. Lehetipp võib olla teritunud. Õisikuvarred võivad kasvada kuni 60 cm kõrguseks. Õied on violetsed ja võib õitseda suve kooksul mitu korda. Kevadel tärkab hiljem võrreldes teiste hostaliikidega. Sobib kasutada kiviktaimlas, taimekastides.

Teelehine hosta (Hosta plantaginea)

See liik pärineb Hiinast. Lehed on laiad, südajad kuni munajad ja kergelt teritunud tipuga. Läikivad lehed on õhukesed, kergelt lainelise servaga, umbes 20 cm pikad ja 15 cm laiad. Õisikuvars võib kasvada kuni 60 cm kõrguseks. Õied on valged. Õitseb öösel ning on hea aroomiga. Ei ole Eestis kuigi levinud.

Sinihall hosta (Hosta sieboldiana)

Sinihall hosta pärineb Jaapanist. Taime kõrgus võib olla umbes 50 cm. Heades tingimustes võib lehe pikkus ulatuda samuti 50 cm-ni ja selle laius kuni 30 cm-ni. Lehed on suhteliselt suured, krobelised, sinakasrohelised. Õied on lavendlisinised. Õitseb juuni lõpust kuni juuli keskpaigani. Kasvab hästi varjus ja poolvarjus. Teod kahjustavad teda võrreldes teiste hosta liikidega suhteliselt vähe. On aretatud palju sorte.

Lainjas hosta (Hosta undulata)

Lainjas hosta pärineb Jaapanist. Taimed kasvavad umbes 40 cm kõrguseks. Lehed on ovaallantsetjad kuni lantsetjad-elliptilised 5-9 cm laiused. Lehed on käändunud, seest valged, servadest rohelised. Violetjad õied ulatuvad umbes 30-40 cm üle lehtede. Õitseb juuli keskpaigast augusti keskpaigani. Kasvab hästi poolvarjulistel kohtadel. Paljuneb aeglaselt. Vajab regulaarset jagamist.

Laiuv hosta (Hosta ventricosa)

Pärineb Hiinast ja Põhja-Koreast. On tugevakasvuline liik. Kasvab kuni 60 cm kõrguseks. Õisikuvarred saavutavad kõrguseks kuni 90 cm. Lehed on kergelt lainjad laiovaalsed kuni ellpitilised. Lehed kasvavad kuni 24 cm pikkuseks ja 18 cm laiaks. Üied on violetsed. On üks rikkalikumalt õitsev hosta liik. Võib kasvada nii varjus kui ka poolvarjus.




Hostat tuntakse ilutaimena umbes 200 aastat ja selle aja jooksul on aretatud tuhandeid sorte. Enam turustab hostade taimi Holland.



Hostade sortide saamisega on tekkinud maailmas suur segadus. Tänapäeval toimub sordiaretus teadlikult, varematel aastatel aga oli see pigem spontaanne tegevus. Kui leiti nn pungmutant (sport) ning sellel oli emataimest erinev lehtede värvus ja -muster, oligi uus sort saadud.Tihti levis uus nn sort kiiremini kui ta jõuti hostade sortimenti kanda. Tagantjärgi on aga keeruline määrata sordi leidjat, samuti sordi saamis või leidmise aega. Tihti on tänapäeval teadmata ka sordi liik.

Sorte rühmitatakse kõrguse järgi:

  • mini – kõrguseks 10-20 cm;
  • madal – kõrgus 20-40 cm;
  • keskmine – kõrgus 40-60 cm;
  • kõrge – 60-90cm;
  • ülikõrge – 90-150 cm.


Nõuded kasvukohale


Hostad on külmakindlad püsililled, kes on väga hea kohanemisvõimega. Nad kasvavad hästi nii mõõduka kliimaga piirkondades kui ka subtroopikas. Nad vajavad talvist puhkeperioodi, kus temperatuur oleks alla +4,5 oC, mida esineks aastas vähemalt 3-4 nädalat.


Kuna nad looduslikult kasvavad suhteliselt niisketel aladel, siis aktiivsel kasvuperioodil võiks neid kasta. Nad elavad üle ka põuaperioode, kuid siis taimede dekoratiivsus on tagasihoidlikum. Kuivuses lehed kipuvad koltuma. Nad taluvad lühiajalist üleujutust kuid mitte seisvat vett puhkeperioodil.


Hostad vajavad toitaineterikast ja vett hästi läbilaskvat mulda. Savises pinnases võivad nad ka kergesti mädanema minna. Liivases mullas aga võib tekkida toitainete- ja niiskuse puudus, mis põhjustab taimede kängumist. Vähem sobivad hosta kasvatamiseks õhukesed paepealsed mullad, kus taimed kannatavad tihti kloroosi all (lehtedel ebaloomulik kollakas värvus). Tugevamakasvulised hostad kasvavad hästi ka savikatel muldadel, kuid seal taime areng on aeglasem. Optimaalne hostadele sobilik mulla pH on 6,5-7,5.


Hostasid peetakse tüüpilisteks varjutaimedeks. Õitsemiseks vajavad hostad siiski ka päikest. Varjulist kohta vajavad hostad eelkõige seetõttu, et nad vajavad rohkem vett. Niiskemat mulda suudabki pakkuda just varjulisem kasvukoht, päikeselises kohas muld kuivab kiiremini, mistõttu võib taimedel kergemini tekkida veepuudus. Valgusvajadus sõltub tihti ka lehtede värvusest, sortidest. Kehtib reegel, et sinised ja valgekirjulehised hostad eelistavad varju. Rohelise, rohekaskollase ja kollase lehestikuga sordid taluvad, sageli ka vajavad, rohkem päikest.

Kasvukoha ettevalmistamine ja istutamine


Pinnase ettevalmistamine enne istutamist on oluline töö, milles tehtavaid vigu ei ole hiljem võimalik parandada ega millegagi kompenseerida. Liialt rasketele muldadele võib lisada liiva, neutraliseeritud freesturvast, samuti kergemat komposti. Liivastele muldadele võib lisada neutraliseeritud freesturvast, komposti ja raskemat, savikamat mulda. Vajadusel tuleb lisada mullale ka mõnda lubiväetist. Samuti liigniiskete ja seisva veega pinnase korral tuleb luua hea drenaaž. Selleks võib mulla hulka lisada jämedateralist liiva.


Tugevakasvulistele hostadele ettevalmistatud istutusauk peaks olema läbimõõduga 90 cm. Sügavus peaks olema 45 cm. Istutusaugu põhi kobestatakse ning auk täidetakse mulla ja orgaanilise aine seguga. Orgaanilise ainena võib kasutada komposti või turvast, lehekõdu. Maa ettevalmistamisel korjatakse mullast välja kõik umbrohujuured.


Hostade taimi on tänapäeval võimalik enamasti hankida potitaimedena. Istutamisel on oluline, et juured saaksid enne istutamist veidi lahti harutatud. See parandab oluliselt taime juurdumist. Eriti oluline on juurte lahti harutamine siis, kui juured on hakanud poti põhjas ringe tegema. Hosta taimed istutatakse samale sügavusele, nagu nad potis kasvasid.

Hooldamine


Kastmine


Hostad vajavad kasvuks päris palju vett. Hostasid on tarvis küll kasta kuid vältida tuleks vihmutamist. Sellisel juhul jäävad hostalehtedele veepiisad pidama, mis hiljem tekitavad lehtedele mädanikke, seenhaigusi, samuti ka tigude ja nälkjate kahjustust. Kasta tuleks pigem juurte piirkonda, lehtede alla. Parim selleks on kasutada kastekannu või voolikut. Kasta tuleks hostasid pigem varahommikul kui õhtul. Vältida tuleks ka keskpäevast kastmist. Õhtul pole hea kasta, sest see ärgitab tigusid taimi kahjustama.


Väetamine


Rammusas mullas pole hostasid vaja väetada. Madalama viljakusega mullas võib taimede väetamiseks kasvuperioodi alguses (kevadel) anda mõnda lämmastikurikast väetist, mis paneb taime vegetatiivselt kasvama. Augustis võiks anda mõnda lämmastikuvaest sügisväetist, mis sisaldab rohkesti fosforit ja kaaliumi. See aitab taimedel ette valmistuda talveks ning talvitumiseks. Kindlasti peavad hostadele antavad mineraalväetise olema kloorivabad. Iga paari aasta möödudes võib hostadele anda ka hästi kõdunenud orgaanilist väetist normiga 1 ämber 1 m2 kohta.

Kahjustajad ja nende tõrje

Haigused



Hosta Virus-X

Lehtede soonte kohale tekivad tumedad ja heledad ebaühtlase kujuga laigud. Lehe pind on ebaühtlaselt klompis, kobruline ja normaalsest erineva paksusega. Lehed võivad olla ka pruunilaigulised ning deformeerunud ja väändunud.

Haigusel on pikk peiteaeg, mis võib ulatuda kolmest kuni seitsme aastani. See muudab haiguse avastamise keeruliseks. Kõne all olevasse viirushaigusesse nakatuvad taimed, kes kasvavad kehvades tingimustesvõi on putukate poolt kahjustatud. Samuti levib viirus taimemahlade abil, desinfitseerimata tööriistade ja kätega. Tavapäraste aiatööde käigus on nakatumise oht väga kõrge.


Tõrje

  • Nakatunud taimed välja kaevata ja põletada.
  • Tööriistade desinfitseerimine.
  • Haigusvaba istutusmaterjali kasutamine.



Kahjurid


Teod ja nälkjad


Teod ja nälkjad söövad lehtedesse auke. Eelkõige kahjustavad varjus kasvavaid hostasid. Vähem kahjustavad sinihalli hostat. On aretatud kann teo- ja nälkjakindlaid sorte.

Tõrje

  • Taimede ümber oleva mulla katmine saepuruga, mis takistab tigude liikumist.
  • Paigutada taimede lähedusse lauatükke ning nende alla peitunud kahjurid hommikul ära korjata.
  • Vältida kastmisvee jäämist hosta lehtedele.
  • Kasutada spetsiaalseid tigude ja nälkjate tõrjeks mõeldud keemilisi preparaate (graanulid).



Kliimast tulenevad kahjustused


Hostadele põhjustavad kahjustusi kevadised hilisesed külmad, mis kahjustavad tärkavaid lehti. Eriti kergesti saavad kahjustuse mägihostad, süstjalehine hosta ning teelehine hosta. Taoliste kahjustuste vältimiseks on otstarbekas hosta taimed istutada kohtadesse, kuhu hall ei kogune. Taimi tasub ka kaitsta kattelooriga.


Kevadise päikesepõletuse võib saada sinihall hosta ja selle sordid. Kui öö on olnud külm ning taimed on hommikul avatud päikesele, kipub lehtede serv kuivama ning pruuniks muutuma. Sellist kahjustust on täheldatud eelkõige sinihalli hosta kollase ja valgekirjulehelistel sortidel. Sellise kahjustuse vältimiseks tuleks istutada taimed kohta, kuhu hommikupäike peale ei paista.


Tutvu ka allpoololeva lehega: americanhostasociety.org



Paljundamine


Hostasid paljundatakse peamiselt vegetatiivselt, jagamisega. See võetakse tavaliselt ette kevadel, enne lehtede kasvu. Jagamiseks keavatakse taim üles, ning taimik jagatakse noa, labida või hangude abil väiksemateks osadeks. Jagada võib ka käsitsi, siis tekib vähem taimele vähem vigastusi. Igale osale peaks jääma vähemalt üks kasvupung ja vigastamata juuri. Jagamise võib ette võtta ka sügisel umbes kuu enne lehtede koltumist. Siis peaks igale jagatavale osale jääma üks lehekodarik ja terveid juuri.


Noored, jagamise käigus saadud taimed istutatakse pottidesse või peenrasse. Oluline on jälgida niiskust ja vajadusel noori taimi kasta.


Jagatud hostataimedel kulub 4-8 aastat täiskasvanuks saamiseni. Selletõttu on otstarbekas istutada taimed võimalikult varakult/ noorelt alalisele kasvukohale, sest igakordne ümberistutamine põhjustab taime täiskasvanuks saamise edasilükkumise. Noortel taimedel on otstarbekas õisikuvarred maha lõigata. Nii on võimalik kiiremini saada lopsakam taim.


Hostade liike võib ja saab paljundada ka seemnetega.

Kuna hostad hübridiseeruvad kergesti, siis emataimega sarnaseidjäglasi ei pruugi alati saada. Seemned kogutakse vahetult enne seemnekuparde avanemist, kui kuprad on kollased. Need jäetaksepärast kogumist järelvalmima.

Seemned on valminud kui nad on saavutanud musta värvuse. Hosta seemnel söilib idanevus tavaliselt 6 kuuks. Seemned on soovitatav külvata sügisel ja võimalusel katta külvikastid talvel lumega. Seemned idanevad mais või isegi juunis. Teise võimalusena võib hostade seemneid külvata märtsis kasvuhoonesse. Päevane temperatuur peaks olema +20 oC piires, kuid ei tohi ületada +25 oC. Sageli tärkavad seemned kasvuhoones juba nädalaga, kuid enamasti aga 2-3 nädala jooksul.


Külvisubstraadiks kasutatakse istikuturvast, millele lisatakse liiva. Külvid keatakse kas külvisubstraadi või pestud liivaga. Seemikuid peaks pikeerima, kui neil on arenenud vähemalt neli lehte. Taimed pikeeritakse samasse substraati, mida kasutati külvide tegemisel ja millele on lisatud pikaajalise toimega mineraalväetist. Seemikud pikeeritakse 4-5 cm läbimõõduga pottidesse.


Liigiomaste tunnustega seemikuid annab laiuv hosta.


art. http://aianduskool.ee

Jaga seda postitust: 

Tootekategooriad:

-21%
Original price was: 7,00 €.Current price is: 5,50 €.
-7%
Original price was: 7,00 €.Current price is: 6,50 €.
-15%
Original price was: 4,50 €.Current price is: 3,83 €.
-12%
Original price was: 4,50 €.Current price is: 3,96 €.
-10%
Original price was: 5,20 €.Current price is: 4,68 €.
-20%
Original price was: 6,00 €.Current price is: 4,80 €.
-15%
Original price was: 3,80 €.Current price is: 3,23 €.
-20%
Original price was: 5,00 €.Current price is: 4,00 €.