Floksid ehk Aed-Leeklilled ja nende kasvatamine

Flokside ajalugu

Aed-leeklilled ehk floksid (Phlox) kuuluvad ühe- ja mitmeaastaste rohttaimede perekonda ja siniladvaliste (Polemoniaceae) sugukonda.Taime teaduslik nimetus Phlox tuleneb Kreeka keelest ja tähendab tõlkes leeki, mis on oma nime saanud säravast ja leegitsevast õitevärvist. Mõned õitsevad kevadel, teised suvel ja sügisel. Floksi (Phlox) perekonna 68 liiki kasvavad looduslikult Põhja-Ameerikas ning üks liik Siberis. Nende seas on mitmeid iluaianduses olulisi püsikuid nagu madalakasvulised kevadel ja kevadsuvel õitsevad nõeljalehine leeklill (P. subulata), meelis-leeklill (P. amoena), kevad-leeklill (P. divaricata) jt.Euroopas ja Eestis kasvatatakse flokse vaid aiataimena, looduslikult neid meil ei kasva. Kõrgema kasvuga floksidest, kes õitsevad suvel ja sügisel, kasvatatakse ja armastatakse kõige enam aed-leeklille (P. paniculata) paljusid sorte, mille püstiste varte tipus olevates pöörisõisikutes puhkevad tugevasti ja meeldivalt lõhnavad õied järk-järgult ning taime õitsemine kestab sõltuvalt sordist ja ilmastikust 30–40(50) päeva.

Looduslikult kasvab aed-leeklill Ameerika Ühendriikide idaosas hõredates puistutes ja jõelammidel, kus muld on viljakas ja niiske, peaaegu neutraalse reaktsiooniga ning talved on seal suhteliselt pehmed. Erinevalt mõnedest juba ammustest aegadest tuntud kultuurtaimedest nagu näiteks iirised ja pojengid, on aed-leeklilled veel üsna noored aiataimed, kelle kultuuri toomist tähistatakse aastaga 1732.

Floksi ehk leeklille liigid

Floksid (Phlox) on üks mitmeaastaste õistaimede perekond, mis kuulub Polemoniaceae sugukonda. Perekond Phlox hõlmab ligikaudu 70 liiki, mille leviala ulatub Põhja-Ameerikast Kesk- ja Lõuna-Ameerikani.

Siin on mõned levinumad flokside liigid:

• Aed-leeklill (Phlox paniculata)
• Alaska leeklill (Phlox borealis)
• Arendsi leeklill (Phlox ×arendsii)
• Douglasi leeklill (Phlox douglasii)
• Karoliina leeklill (Phlox carolina)
• Karvane leeklill (Phlox pilosa)
• Kevad-leeklill (Phlox divaricata)
• Laiguline leeklill (Phlox maculata)
• Lamav leeklill (Phlox ×procumbens)
• Meelis-leeklill (Phlox amoena)
• Nõeljalehine leeklill (Phlox subulata)
• Sile leeklill (Phlox glaberrima)
• Suvi-leeklill (Phlox drummondii)
• Sämp-leeklill (Phlox bifida)

19.sajandi lõpul jõudsid floksid Euroopasse kaupmeeste ja mõisnike vahendusel ning nendega hakati kaunistama mõisa-ja taluaedasid. Flokside aretustöö sai populaarseks Venemaal, Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal ja Hollandis.

Aedfloks ilutaimena

Aedfloks on suve teise poole õitseja, kuigi varased sordid lähevad õitsema juba juuli alguses. Varem peeti aedfloksi lihtsaks taluaia lilleks, ent aeg läheb ja kõik muutub.

Sordiaretajad on püüdnud aretada ikka kauneimaid ja erilisemaid õisi, ning nende kestvust ja haiguskindlust. Sordiaretus on teinud tohutu hüppe- kui varem oli floksisorte sadu, siis nüüd on juba üle kahe tuhande sordi. Mida aeg edasi, seda rohkem aretatakse valge-,sinise- violetse-, erepunaste- oranzi ja roosaõieliste värvidega sorte, kirjute õite värvuse komponentidest ei puudu ka kollane ja roheline värv- ning aedfloksi teine nimetus-leeklill on jäänud ajale jalgu.

Nende populaarsus on kasvanud maailmas 15-20.aastaga, kuid Venemaal ja Saksamaal on olnud nad populaarsed palju pikemat aega.

Floksi aretajad

Aedflokside sordiaretusega on tegeldud Euroopas alates 19. sajandi 30-ndaist aastaist (1839. a. hr. Lierval Prantsusmaal, 1867. a. W. Pfitzer Saksamaal jt.). 20. sajandi esimesel poolel on praeguseni hinnatud sorte aretanud A. Schöllhammer (‚Sternhimmel’, ‚Orange’ jt.), G. Arends, K. Foerster Saksamaalt(1874-1970)-80 sorti ja Peter Zur Linden 200 sorti-“Oleander“,„Blaurer Morgen jt.; B. Ruys Hollandist (‚Mia Ruys’, ‚Spitfire’, ‚Starfire’ jt.).

Maailma kõige suurem floksiaretus toimub Venemaal, kus sordid on erakordsete värvide ja värvikombinatsioonidega, olles ka vähem vastuvõtlikud jahukastele. Eriti viimane omadus on teinud Vene sordid läänemaades kõige hinnatunumaks.

Tänu sordiaretusele on aedfloksid muutunud madalamateks ja kompaktsetemaks.Kõige madalamad on vaid 40 cm. kõrgused ja neid võib kasvatada potilillena.Aedfloksid on astunud tänapäeval ka lõikelillede perre. Kuna viimased ei tohi olla sordiaretuse printsiipide järgi lõhnavad, on võetud seda arvesse. Kui varem püüti aretada suurte õitega sorte, siis nüüd keskmise- või isegi väikeseõielisi sorte. Suureõielisi sorte, mille õie läbimõõt on 5,5 cm, räsib sageli tuul ja vihm.Seega tuleb suureõielistele sortidele leida tuulevaiksem koht.

Aedfloksi kasvunõuded ja iseärasused

Aedfloksid on vähenõudlikud ja kaunid püsililled. Nad kasvavad rahuldavalt mitmesugustel muldadel, kuid eelistavad aluselist mulda. Kiratsema jäävad vaid raskes, liigniiskes või suviti sügavalt kuivavas kerges pinnases. Rühmas istutamiseks soovitatakse 5-.7 taime istutada ühele ruutmeetrile. Ühel kasvukohal võivad kasvada nad 5- 6. aastat.

Aedfloks vajab päikselist kasvukohta ja parasniisket mulda, poolvarjulises kasvukohas venib ta välja ja õite värv jääb kahvatumaks. Keskpäeval võiks floksidele langeda kerge vari, siis nende õied ei pleeku liiga kiiresti. Aias, kus õhk liigub vähe, hakkavad kimbutama seenhaigused- jahukaste ja tahmlaiksus, kuid need ei ole taimele surmavalt ohtlikud, vaid kimbutavad nende dekoratiivsust. Kuna seenhaigused levivad rohkem happelises mullas, on taimedele abiks olnud nende vahele sõeluda lehtpuutuhka. Suure nakkuse puhul see siiski ei aita ja ei aita ka sajaprotsendiliselt fungitsiidid (Topaas), mida pritsitakse floksidele haiguse algstaadiumis, vaid leevendavad seda. Seetõttu on soovitav kohe esimeste haigustunnuste ilmnemisel haigestunud lehed hoopis eemaldada ja põletada.

Aedfloksid on küllaltki pinnalähedase juurestikuga ja suurte põudade ajal peaks kindlasti taimi kastma. Haiguste vältimiseks tuleks kasta taimi nii, et lehtedele ei satuks kastmisvett, vaid kasta tuleks flokside ümber olevat mullapinda. Floksi kasvuaegse hooldamise peamisteks võteteks on ka umbrohu kitkumine, pealtväetamine ja multšimine orgaanilise kompostväetisega, kõrgekasvuliste sortide toestamine, kui see on vajalik. Sügisel lõigatakse varred maha pea-aegu mulla pinnani.Talvel võib lumeta talve korral ja multsimata aladel kahjustada neid külm. Seetõttu on soovitatav floksipeenar katta multšiga, mis aitab säilitada niiskust, takistab umbrohtumist ja vähendab talvekahjustusi.

Paljundamine

Paljundada võib lihtsasti varakevadel puhma jagamise teel, kevadel võib valmistada ladvapistikuid, kui need on 10 cm pikkused, suvel võib valmistada varrepistikuid 1-2 lehepaariga.

Parim aeg leeklille istutada on mai esimesel poolel või ka augusti lõpus ja septembris. Kuna leeklill on hästi vastupidav, võib vajaduse korral teda ümber istutada kogu vegetatsiooniperioodi vältel. Selleks tuleks valida võimalikult jahedam ja vihmasem päev. Pärast istutamist kindlasti korralikult kasta. Istutamisel peaksid kasvupungad jääma mullas 3…5 cm sügavusele. Üheaastast suvileeklille paljundatakse aga seemnetega, püsikute puhul saab seemnetega paljundada vaid liike. Selleks külvata veebruarist aprillini seemned potti või kasvuhoonesse kasti. Seemikud võib pikeerida vahedega 5 x 5 cm ning istutada mai lõpul juunis kasvukohale vahedega 20…25 cm. Püsikute puhul võib seemned külvata ka mais kasvukohale ja hiljem harvendada.

Väetamine

Aed-leeklilledele sobib neutraalse huumuse- ja toitaineterikka mullaga päikesepaisteline või poolvarjuline kasvukoht, kus on tagatud õhu vaba liikumine ning kus mulda on võimalik niiske hoida kogu vegetatsiooniperioodi vältel. Taimede haiguskindlust suurendab piisav niiskus ja väetamine kloorivabade väetistega kevadel ning komposti lisamine. Vältida tuleks lämmastikurikaste kevadväetiste ja ‚Kanakaka’ liigset kasutamist, mis põhjustavad taimede lopsakat kasvu, taimevarte lamandumist ning loovad soodsa pinnase seenhaiguste levikuks.

Sortide valik

Kasvatada on parem uuemaid haiguskindlamaid sorte. Aedfloksi sortide valik on väga mitmekesine ja kirev. Siinkohal peatume sellel vaid osaliselt.

Uuematest Vene sortidest

Väga populaarsed on aed-leeklilled Venemaal ja Ukrainas, kust parimad sordid nagu violetsetes toonides ‘Uspekh', ‘Novinka’, roosad ‘Olenka’, ‘Osennij’ jt. on jõudnud paljude maade floksisõpradeni juba 20. sajandi teisel poolel. Venemaa floksid on tugeva struktuuriga, ei pleeku, tuntav on nende pikaealisus, koruduvõitsemine. Vastavalt soovile on aedflokside sortimendist võimalik aeda valida nii madalamaid (n Junior-seeria sorte) kui ka kõrgekasvulisi sorte (n ‚Stanislav Parkovyi’); nii varaseid juuli algul õitsevaid, kui ka hiliseid sorte, mis õitsevad sügiskülmadeni (‚Miss Holland’, ‚Osennij’); kirjulehiseid ja isegi mõnda täidisõielist sorti.

Kõige pikema õitsemisajaga „Kristina“ on helelillade õitega, südamik on karmiin-punane. Siniseõielised sordid on „Ghel“, „Golubaja Otrada“, „Nesabudka“, „Utro“, „Sekret“, lillakaspurpursete triipudega „Sutka“! Ja valkjasvioletsete õite ja vaarikapunase silmaga „Margri“. Vene aretaja Jüri Markovski sorte iseloomustab peale värvitunnetuse ka õitsemise varasus.

Ljubov Golubitskaja on andnud floksidele seoses Eestiga oma sortidele nimed „Anne Veski“, „Marika“, „Malenkaja Estonka“, „Eeva“.Kõrgetest floksidest värvitoonidest helehall sinise ja valgega on Oksana Gudrjavtseva sort „Ozero Nadezdõ“, jt.

Floksiaretajad Eestis

Eelmise sajandi 1960.aasta paiku on Eestis aretatud kauneimaks sordiks olnud Rudolf Tamme suurte tumeroosade õitega ‘Helmi Puur’, mis on nimetatud meie priimabaleriini auks. Marika Vartla on saanud väga erilise õiekujuga kahevärvilise (lilla-valge) sordi ’Estonia 100’ja väga tähelepanuväärne on Koidu Reinupi sort „Night Sky“. Aide Vendla kargetoonilise ’Hämariku’ õied on maalitud valge ja helelillaga. Tema aretatud säravroosa ’Roosi’ on samuti tähelepanuväärne. Merike Mäemetsa roosaõieline ’Juliana Elisabeth’ on väärt sort oma eriliselt pika õitsemisaja poolest.Merike Mäemetsa sort „Kartuliõis“ ja „Tertsmeter“ on kõrged sordid 1.40 pikkused. Elle Ahse avastas 2010. aastal oma aiast säravpunase ’Krasnaja Šapotška’. A.Kähri leiutatud sort on „Pangodi Punane“.Aastal 2004 leidis Sulev Savisaar oma aiast roosaõielise roomava floksi seemiku ja pani talle nimeks „Sulev“. Samuti on tema uustulnuk „Eesti piiga“.

Erinevate õite ja lehtedega sordid maailmas, värvi muutvad floksid:

Väga erilised on sellised floksid, kelle õite värvus on päeval ja õhtul loojangupäikese valguses erinev. Niisugused on „Lilac Time”, „Amethyst”, „Lavendelwolke”, „Blue Paradiese”, „Fondant Fancy” , „Neon Flare Blue”, „Stars and Strippes” jt.

Täidisõielistest floksidest on tuntumad „Feelings”- rühma sordid ja puhasvalgete täidisõitega „Tiara”.

Kirjulehistest floksisortidest on väga eriline suurte roosade õitega „Elizabeth” ja väiksemate õitega „Nora Leigh”.„Creme de Menthe”, „Darwin’s Joyce” ja „Becky Towe”.

Kollaseservaliste lehtedega sort on „Goldmine”.

Kõige tumedamate purpurpunaste või lillakaspunaste õitega on floksidest „Aida”, „Nicky”„The King”, „Junior Dream”, „Septemberglut” jt.

Näiteks mõned jahukastekindlad sordid

‘Bright Eyes’ – heleroosade õitega, punane silm, õitseb juulist septembrini.

‘Blue Paradise’– suurte lillakassiniste lõhnavate õitega juulis-augustis õitsev ca 75 cm kõrgune sort

‘David’ – õitseb valgete õitega juulist septembrini, puhma kõrgus ca 75 cm, ‘Miss Elie‘ – erksate roosade veidi tumedama silmaga õites, mis avanevad augustis-septembris, puhma kõrgus ca 90 cm.

‘Miss Holland‘ – ca 75 cm kõrgune augustis-septembris õitsev valge punase silmaga õitega sort.

‘‘Nicky‘ – purpursete õitega, ca 75 cm kõrgune juulis-augustis õitsev sort.

Tuntuks saanud aedflokside sordirühmad on:

 „Flame“, „Purple“, „Adessa”, „Pink“, „Red“, „Peacock” , „Junior”, „Miss” , „Sweet Summer” , „White“„Early“, „Neon“, „Bambini“,“Hercules“,“Junior“, „Intensia“, „Gisele“, „Junior“,“Creme“, Super Ka-Bow“ ,“Feelings“,“First Editions“, „Eye Subulata“ , „Eden“ jt.

Kasutatud kirjandus

• Raamat Kodu ja Aed Lilleaed 2 Silmapaistvad õitsejad ilmunud 2019
• Urmas Laansoo Tallinna Botaanikaaed „Floksid on jälle moes” Eesti Päevaleht 14.08.2020
• Maakodu Mari Seidelberg „Leegitsevad floksid kaunistavad sügist”
• Raamat Arne Kähr Aedfloks ilmunud aastal 2014
• wikipedia.org